Maastikustruktuuri roll vee- ja toitainete ringluse reguleerimisel

Veemajanduse valdkonnas tegeleme vaid kolme, kuid pigem kriitilise väljakutsega – vett on liiga vähe, liiga palju või see on reostunud. Need probleemid on tavaliselt omavahel seotud, nii et ühe lahendamine võib lõpuks teist süvendada (näiteks tõhusal vee väljavoolul põhinev üleujutuskaitse linnades, mis aitab kaasa UHI-le ja põhjaveetaseme langusele). Veepuudus või ülejääk tekib hiljem sademete hooajalise kõikumise, vee jaotusprobleemide ja kasutamise intensiivsuse tõttu. Veepuudus mõjutab mulla struktuuri, muutes selle vähem läbilaskvaks, vallandab tuuleerosiooni, halvendab veehoidlatena toimivaid ökosüsteeme: jõgesid, järvi, tiike, märgalasid, metsi ja suurendab reostuse kontsentratsiooni veekogudes. Vee ülevool põhjustab vee erosiooni, väljauhtumist, reostust, hüdraulilist mõju jõgedele. Kliimamuutuste suurenemise ja vee intensiivsema kasutamisega põllumajanduses need protsessid tõenäoliselt järgmistel aastakümnetel intensiivistuvad.

Kliima ja inimtekkeliste sünergiliste mõjude suureneva surve ja ettearvamatuse tõttu on tehnilistel ja tehnoloogilistel lahendustel piiratud potentsiaal looduse ja majanduse pikaajaliseks toetamiseks. Uued lahendused peavad olema vastupidavad, kohandatavad, multifunktsionaalsed ja mitmeotstarbelised ning madala kulu/efektiivsuse suhtega. Hästi planeeritud maastik, mosaiik, mitmesuguse loomastiku ja taimestiku elupaikadega, arvestav märgalade ja veekogudega, võib ühiskonnale madalate või tasuta kuludega teenida palju teenuseid. Oluline on see, et see ei tekita kahjulikke mõjusid, suurendades samal ajal eeldatavate ja ootamatute eeliste arvu pikemas perspektiivis.

»LAADI ESITLUS alla PDF-vormingus«